Standardis IEEE 802.1d defineeritud klassikaline ulatuva puuprotokoll (STP) on põhiline mehhanism, mida kasutatakse Etherneti võrkudes silmuste vältimiseks sillatud või kommuteeritud võrkudes. Siiski on sellel teatud piirangud, mida on käsitletud uuemates versioonides, nagu Per VLAN Spanning Tree (PVST) ja Rapid Spanning Tree Protocol (RSTP, 802.1w).
Klassikalise STP üks peamisi piiranguid on selle aeglane lähenemisaeg. Võrgu topoloogia muutumisel võib klassikalise STP lähenemiseks kuluda kuni 50 sekundit, mille jooksul võib võrk kogeda ajutisi häireid või ebaoptimaalseid teid. See viivitus on tingitud blokeerimisolekust, millesse pordid sisenevad, et vältida silmuseid, mis võivad põhjustada võrgu jõudluse ebatõhusust.
PVST on klassikalise STP täiustus, mis käsitleb aeglase lähenemisaja piiranguid, lisades võrgu iga VLAN-i jaoks eraldi STP eksemplari. Omades iga VLAN-i jaoks spetsiaalset ulatuvat puu, saab PVST kiiremini läheneda konkreetse VLAN-i spetsiifilistele muudatustele, ilma et see mõjutaks kogu võrku. See lähenemine parandab võrgu tõhusust ja vähendab topoloogiamuudatuste mõju teistele VLAN-idele.
Standardis IEEE 802.1w määratletud RSTP on klassikalise STP-ga võrreldes veel üks edasiminek, mis tagab PVST-ga võrreldes kiirema lähenemisaja. RSTP saavutab kiire konvergentsi, võttes kasutusele uued pordirollid (viskamine, õppimine ja edastamine) ning vähendades olekute arvu, mida port peab lähenemisprotsessi ajal läbima. RSTP puhul on lähenemisajad tavaliselt mõne sekundi suurusjärgus, mis vähendab oluliselt võrgumuudatuste mõju üldisele jõudlusele.
Lisaks toetab RSTP ka selliseid funktsioone nagu PortFast ja BPDU valve, mis aitavad vältida silmuseid ja parandada võrgu stabiilsust. PortFast võimaldab määratud pordidel kuulamis- ja õppimisolekutest mööda minna, võimaldades kohest üleminekut edastamisolekusse, mis on lõppseadmete jaoks kasulik. Teisest küljest keelab BPDU valvur pordi, kui see saab ootamatuid BPDU-sid, mis võib aidata leevendada võimalikke väärkonfiguratsioone või pahatahtlikke tegevusi võrgus.
Klassikalisel STP-l on aeglase lähenemisaja osas piirangud, mida on käsitlenud uuemad protokollid, nagu PVST ja RSTP. PVST parandab lähenemisaega, rakendades iga VLAN-i jaoks eraldi STP-eksemplari, samas kui RSTP pakub veelgi kiiremat lähenemist ja lisafunktsioone, et parandada võrgu stabiilsust ja turvalisust.
Muud hiljutised küsimused ja vastused selle kohta EITC/IS/CNF arvutivõrkude põhialused:
- Millist rolli mängivad STP-ga võrguhalduses sillaprotokolli andmeühikud (BPDU) ja topoloogiamuutuste teatised (TCN)?
- Selgitage juurportide, määratud pordide ja pordide blokeerimise protsessi Spanning Tree Protocolis (STP).
- Kuidas lülitid määravad juuresilda ulatuva puu topoloogias?
- Mis on spanning Tree Protocol (STP) peamine eesmärk võrgukeskkondades?
- Kuidas annab STP põhialuste mõistmine võrguadministraatoritele võimaluse kavandada ja hallata vastupidavaid ja tõhusaid võrke?
- Miks peetakse STP-d võrgu jõudluse optimeerimisel mitme omavahel ühendatud lülitiga keerukate võrgutopoloogiate korral ülioluliseks?
- Kuidas STP strateegiliselt keelab üleliigsed lingid, et luua silmusevaba võrgutopoloogia?
- Milline on STP roll võrgu stabiilsuse säilitamisel ja levitormide ärahoidmisel võrgus?
- Kuidas aitab Spanning Tree Protocol (STP) kaasa võrgusilmuste vältimisele Etherneti võrkudes?
- Selgitage SNMP-ga hallatavates võrkudes kasutatavat halduri-agendi mudelit ning hallatavate seadmete, agentide ja võrguhaldussüsteemide (NMS) rolle selles mudelis.
Vaadake rohkem küsimusi ja vastuseid jaotisest EITC/IS/CNF Arvutivõrkude põhialused